The prepwork has been fine so far…except almost no wind we get next to the huge 70s-era modernist theatre complex. Today is the premiere day, fingers crossed!

Jim ja Joonas käisid meil külas ja sellest sai OPi saatelõik (kogu saade siin).

Uus tehnokultuuri ajakiri 21 ilmutas Kalle Tikase kirjutatud loo, kuidas täpselt meie jalgrattaid kodus järele teha. PDF saadaval siin.

Päevalehe arvustus siin. Foto: Rene Suurkaev.

Siin Postimehe lugu. Foto: Liis Treimann.

Meediakajastust jätkub: Andreas W lugu Eesti Ekspressis.

Siit saab aimu MIMprojecti etenduse ettevalmistusperioodist. Suured tänud Terinale, kes on kannatlikult nädalate kaupa meie tegemisi kannatlikult jälginud ja kõik linti võtnud.

Here are the MIMproject's “eco-church” window comps, the way they were originally meant to be, painted on glass and using aluminium duct tape to simulate tin frames. In pre-production we decided to throw those…ahem…out of the window and and use simpler patterns, cut out of the photo filter sheets.

Mai algul Lennusadama ja Noblessneri sadama vahelisel tühermaal mere ääres esietenduvas teatritükis “MIM Goes Sustainable” pannakse vaatajad elektri saamiseks velotrenažööride selga, teater aga ehitatakse üles ehitussoojakutest. “Selline miniatuurne alternatiivne teater,” ütleb teatriprojekti vedav Taavet Jansen.

Kogu lugu siin: http://www.ohtuleht.ee/422623

MIMproject väntas tänases Hommikutelevisioonis käima telemonitori ning rääkis tulevasest etendusest. Vaata saatelõiku siit http://etv.err.ee/arhiiv.php?…, alustame 81:53.

Kas kellelgi pole kodus elutoa nurgas tolmumas ergomeetrit – hoorattaga jalgratta moodi trenažööri? Meil on küll mõned olemas, mille oleme pannud elektrit tootma, kuid et etendusest asja saaks, on vaja vähemalt ühte-kahte veel. Aita etendusel sündida (muuseas, me oleme Tallinnast ja maksame)!

MIMprojectil on nüüd uus ruumikas postindustriaalne disainkontor… tegelikult hoopis kooruva värviga tavotine tsehh Telliskivi kvartalis, kus valmistame ette mai alguse etendust. Vähemalt on tööstusvool sees ja päike piilub aknast – ainult hipsterite F-hoonesse lõunale minnes tuleb nitrosed tunked popima garderoobi vastu vahetada.

Elektrit ei saa meetriga mõõta. Kaaluda ka ei saa. Esimese hooga tundub, et see pole ka tähtis, elektri mõõtmiseks on omad ühikud. Mille poolest kilovatt peaks olema halvem ühik kui meeter?

Ühes lihtsas mõttes. Meeter ja kilogramm on füüsiliselt kombatavad. Neid saab järele proovida, neil on olemas füüsiliselt arusaadav mõõt. Kilovatt-tunnil sellist omadust pole. Ta on abstraktne, inimese kogemisvõimest väljaspool asuv suurus. Mingi ketas keerleb, numbrid jooksevad, kulutusi tuleb üha juurde. Elektri maksmisesse kaduv ressurss on rahanumbri alusel küll täiesti mõistetav suurus, aga katsuda teda ikkagi ei saa.

Kas kuidagi saaks teha nii, et oleks võimalik katsuda? Andmevisualisatsioon, öeldakse selle kohta. Mida suuremaks kasvavad numbrite suurusjärgud, seda hoomamatumad nad on, aga alati saab näidata võrdlust. Seda on nii palju ja toda teist kaks korda rohkem. Suurussuhet on võimalik mõista ka siis, kui suurusjärk on ammu mööda pikka puutujat orbiidile lahkunud.

Ja alati võib anda katsetamiseks natuke füüsilist tööd. Istud trenažööril, väntad. Ja elekter muudkui tuleb. Kuni lõpuks selgub, et ühe eurosendi jagu eletrienergia saamiseks tuleb vändates teha traktori jagu tööd.

Kui palju võtab hobune kaera 100-le? Aga kui palju inimene?

1. Energia ja tehnoloogia

Kõigepealt tundus, et on õige ilmuda kaarile teravate seisukohavõttudega teatrite rahastuse ebaratsionaalsuse ja riikliku energiapoliitika vastu. See mõte on praeguseks kõrvale visatud. Põhjuseks arusaam ja veendumus, et energeetikateema osas puudub valdkonnas mitte töötaval isikul isegi ebamääraseim arusaam küsimustest, mis puudutavad riiklikku energiajulgeolekut, taastuvenergia dotatsioonimäärade põhjendatust, Eesti tuumaelektrijaama ehitamisega seotud majanduslikke huvigruppe ja kodanikule avalikult teatatud vastavasisuliste faktide ja arusaamade õigsust või ekslikkust. Need järeldused tegime tuginedes vestlustele spetsialistidega Eesti Energiast, Eesti Majandusministeeriumist ja Helsingin Energiast.

Algse plaani asemel töötada erinevate tehnoloogiatega, koguda energiat (energy harvesting) ja seeläbi toota iseseisvalt elektrit, keskendusime eelkõige kergelt järgitehtavatele LoFi lahendustele. Oluline meie lavastuse puhul on hariduslik eesmärk – vaatajal on tunduvalt lihtsam suhestuda ja mõista lahendusi, kus energia tekkeprotsess on käega katsutav ja jälgitav. Tulemus ei pruugi olla tingimata loogiline ja ratsionaalne. Arvestades teatrikeskkonna mängulisust võib see vabalt olla ka naljakas, ootamatu või suisa absurdne.

Algselt prototüübiks ehitatud elektrigeneraatoriks kohandatud ergomeeter osutus aasta jooksul üheks publikule lihtsamaks ja arusaadavamaks energia kulu ja tekke visualiseerijaks. Aga mõistagi ei piirdu me ühe sellise seadmega.

Mõned näited uutest töös olevatest tehnilistest originaal-lahendustest:

• helikassetiga töötav multikontroller mehaanika juhtimiseks
• rõhuanduritega töötav interaktiivne kasutajaliides (interactive interface)
• mehaaniliselt animeeritav laualamp
• aurumasina ehitus
• ergomeetri personifitseerimine, ergomeetri isiklik heli- ja valguslahendus
• ergomeeter-elektrigeneraatorite park
• mehaanilised eksperimentaal-elektroonilised muusikainstrumendid
• mehaanilised ja elektroonilised visuaalefektid

Samuti uurisime loodusliku (ehk muundamata) energia kasutusvõimalusi, et toota valgust, soojust või hoopis ruumikujundust. Näidetena võib nimetada akustika paremat ärakasutamist ruumis ja elektril põhinevast helivõimendusest loobumist, camera obscura kasutamist, prismadel põhinevat valguse suunamist jne.

2. Energia ja andmed

Andmevisualisatsioon on moodus visuaalselt leidlikult tuua nähtavale protsesside sisud ja proportsioonid. Olukorras, kus arvude suurusjärgud väljuvad inimliku tajumisvõime piiridest aitab leidlik graafiline lahendus mõista probleemi tuuma. Oma projektis keskendume eelkõige inimetegevuse energiakulu visualiseerimisele arusaadavates ja tunnetatavates mahtudes.

Plaanime koguda ja töödelda teatava hulga energeetikaga seotud andmeid. Allikateks on meil olnud nii energiatehnoloogilises uurimuses selguvad väärtused kui ka muud avalikult kättesaadavad andmed. Näiteks on olemas metoodika, kuidas ekstraheerida raamatupidamisaruandlusest andmeid, mille abil on võimalik välja arvutada organisatsiooni ökoloogilise jalajälje ning CO2 emissiooni ligikaudne suurus.

Me ei piirdu lavastuses pelgalt graafilise disainiga: eesmärk on kasutada tavapäraseid andmevisualisatsiooni vahendeid lavastus- ja esitusprotsessis. Visualisatsioonide loomiseks kasutame klassikalisi põhimõtteid, kuid väljendusvahendite valik on loominguliselt vaba. Tavapärane andmevisualisatsioon aitab inimesel protsesse mõista, kunsti ja teatri kontekst võimaldab aga minna kaugemale, liikuda mõistmisest edasi tundmisesse. Näide: ühel meie kasutuses oleval elektrit genereerival ergomeetril on küljes ka coinhopper – seade, mis mõõdab väntaja elektritootmist ja annab sõitjale raha vastavalt toodetud energia hulgale. Seade on eelkõige eneseiroonilise iseloomuga – 40 minutit väntamist 100W võimsusega maksab ametliku tariifi järgi 10 kunagist Eesti senti. Aga energia, mis kulub inimesel nii suure võimsusega väntamiseks, on väga suur. Energia ja raha suhte elatakse otse ja füüsiliselt läbi.

3. Energia ja muu inspiratsioon

Et mitte kaotada fookust, keskendub meie projekt peamiselt kahele esimesele uurimissuunale. Siiski oleme täiendavad inspiratsiooniallikad hoidnud võimalikult avatud ja lahtised, et tööprotsess ei muutuks liialt insener-tehniliseks. Näiteid füüsikalise energia ja mehaaniliste seadmete abil loodud efektide muundamisest vaimseks energiaks ja isegi spirituaalseks kogemuseks leiab kultuuriajaloos juba tuhandete aastate tagant: inimjõul, sooja õhu või tuule jõul liikuvatest budismi palveveskitest välku tegevate masinateni. Sarnase ajaloolise konteksti uurimine ja elementide kasutamine aitab tuua produktsiooni kunstilisi lisakihte.

Sotsiaalse kogemuse ja publiku kaasamise aspektist pakub meie projekt vaatajale hoopis teistsugust väljakutset ja kontakti kui harjumuspärane teatrikogemus. Tavapärase vaataja/esineja suhte asemel kujundame olukorra, kus kunstilise väärtusega sündmus (teatrietendus) luuakse algusest peale publiku ja esinejate koostöös. Selline interaktiivne olukord nõuab kõrgendatud tähelepanu, sest publiku roll etenduse toimumisel on väga suur. Kuna publik peab tegema muuhulgas ka füüsilisi jõupingutusi, ei saa me etendust ette valmistades jääda lootma vaid oma vaistule. Seadmed peavad tõepoolest töötama nii, nagu on mõeldud, energia tootmine ja ülekanne peab toimuma reaalselt. Me ei saa traditsioonilise teatri kombel etendust “mängida”.

Meie töö publikuga ja tema sotsiaalse käitumisega on siiamaani toimunud põhiliselt teatri- ja kunstivõõra juhusliku vaatajaga. Linnaruumis asetsevad interaktiivsed installatsioonid, nii Peokonteinerid kui ka elektrooniline kasvuhoone (Helsingis Kiasma esisel väljakul, Vabaduse väljakul, Rakvere Teatri hoovis, KUMU hoovis, Helsingis Senatintoril) on alati seisnud KUNSTI hoonete ees – miniatuurne, käepärastest vahenditest tehtud galerii ei sõltu kunstimaailma hermeetiliste suurvormide positsioonidest. Publikuga suheldes vältisime sõnu kunst ja kultuur (mis kunstiga igapäevaselt mitte kokku puutuvaid inimesi ajab pigem närvi, kui et tekitab huvi) ja selgitasime rõõmsalt, et tegu on miniatuurse energiat valguseks ja heliks muutva diskoteegiga. Terve aasta jooksul polnud ühtki konflikti ei kunstilisel ei füüsilisel pinnal ühegi vaatajaga/osalejaga (konteiner oli avatud ka öösiti, nädalavahetustel alkoholijoobes kodanike trajektooridel). Pigem oli suhtumine täis rõõmu, uskumatust, et inimenergia on suuteline niivõrd palju elektrit tootma ja kaasaelamist meie projektile.

Mim Goes Sustainable otsib kõige säästlikumat teatritegemise vormi, suunab inimesi mõtlema energiaküsimustele ja julgustada neid otsustama, kuidas nende endi elud saaksid olla energeetiliselt sõltumatud.

Kuidas teha teatrit säästlikult ja ilma ressursse raiskamata? Ideaaliks on iseseisvalt energiat tootev teater ja energiasäästlikud kunstilis-tehnilised lahendused. Need lahendused ei peaks olema varjatud, kaadritagused. Nad peaks toetama terviku kunstilist ideed, olema selle orgaaniline osa.

Me püstitame ehitussoojakutest koosneva miniteatri, mis seisab keset tühermaad. See teater on sõltumatu ja iseseisev, ta asub traditsionaalsest konventsionaalsest teatrivormist eemal nii ruumilises kui ka sisulises mõttes.

Algse idee kohaselt pidi lavastus toimuma konventsionaalses teatriruumis. Praeguseks on selge, et see plaan ei tööta – teatrisaali nõuded alates turvareeglitest ja lõpetades ventilatsiooniga on mõeldud traditsiooniliste etenduste läbiviimiseks. Meie versioon teatrist (st, sisuliselt kaasaskantav teater) toob oma ideed publikuni tehnilistest alustest alates teisiti. Seega tuleb meil ruum enda vajaduste järgi üles ehitada.

Roheline, mitte sinisilmne

Kunstis, eriti elektroonilises ja tehnoloogilises kunstis levib järjest enam roheline mõtlemine – kunstiteos ei peaks olemasoluks kulutama lisaenergiat ja ta ei peaks saastama oma olemasoluga keskkonda. Meie arust on teater oma konventsioonidega struktuur, kus niisugustele aspektidele pööratakse väga vähe tähelepanu.

Tõestuseks, et säästlik mõtlemine ei tähenda tingimata kaotusi kunstilises kvaliteedis, alustasime selle projekt-uurimusega, mis toetub kõiges nii palju kui võimalik rohelisele mõtteviisile. Me tahame etenduses viia miinimunini (fossiilsete) ressursside kulu. Ootame inimesi kaasa mõtlema, arutlema ja analüüsima oma harjumusi ja väärtushinnanguid läbi osalemise selle kunstiteose loomisel, presenteerimisel ja säilitamisel (või hävitamisel). Me ei pruugi kõike olulist ise märgata. Rohelise mõtlemisega kaasneb palju vastuolusid. Diskussioonis õnnestuks ehk probleemseid kohti paremini üles leida.

Projekti kestmise ajal on poliitika ja meedia survel jõudu kogunud ülemaailmne greenwash, hetkel on olukord muutunud kohati lausa naeruväärseks. Iga toodet või tegevust, mis selleks vähegi võimalust pakub, kirjeldatatakse mõistetega “roheline”, “öko” või “taastuvenergia”, seda isegi niisuguste firmade puhul, kes täiesti avalikult lõhuvad eksisteerivat ökosüsteemi. Me ei loo endale illusioone – ka meie tegevus ei saa olla täiuslikult roheline.

Me toodame oma lavastuses kogu elektri ise, aga teeme seda publiku abiga. Meil pole võimalust kontrollida esmast energiat, mis kulub meile vajaminevate osade tootmiseks ega ka nö kolmandat energiat, mis kulub kunagi meie ehitatud süsteemide hävitamiseks. Kuid energia üle, mida meie ehitatud teatriagregaat kulutab ja toodab, on meil täielik kontroll.

Me tahame, et läbi selle etenduse muutuks vaatajate arusaam nii teatrist kui energiatarbimisest. Äkki on seda liiga palju tahetud? Aga alustada saab siin väikesest asjast – lihtsalt, me tõmbame juhtme seinast välja. Ja etendus toimub.

Self-Sustainable Party Container in KUMUÖÖ in KUMU, june 2010